Eile oli kurvapoolne päev. Matsime kalli vanaema Nänna. Ma arvan, et me kõik olime selleks valmis, aga ikkagi on kurb. Ja samas, südames on ka rahu, sest tean - ta elas head ja õiget elu ning see, mis temast maha jäi, oli paljudele õnnistuseks. Ta jooksis head võidujooksu ning pani kogu suguvõsale maha ühe kõrge lati. Kõrgushüppaja, nagu ta oli.
Vägev!
Mälestused temast jäävad kingitusteks. Ja neid kingitusi saame avada terve elu. Omal viisil jäädvustasin minagi teda ja siinkohal panen postitusega kaasa viimase videointervjuu. See on tehtud 21.nov 2017 ta omas kodus, köögilaua ääres.
Olulise inimese surm võib seejuures mõjutada ühekorraga väga paljut. Näiteks matuste ajaks tuli Filipiinidelt tagasi mu noorem vend Harri. Selle üle on ainult hea meel. Viska talle käppa kui teda näed! Ta on palju muutunud, aga vana hea juntsu on tema sees ka täiesti olemas. Ajee!
Võib-olla mõjutab vanaema surm ka minu ja mu perekonna eluteed? Olen viimasel ajal küsinud endalt aina rohkem, kas julgen liikuda oma kodumaast (loe: juurtest) kaugemale? Oleksin ma valmis kolima Soome, mu abikaasa suguseltsile lähemale, teise kultuuriruumi?
Kui see otsus peaks tulema, siis kindlasti ei saa see kerge olema. Sisimas siiski tean, et see oleks üks paremaid asju, mida saaksin oma naisele ja lastele pakkuda. Mille poolest see minule ja mu tööle kasulik oleks, seda ma veel ei tea, aga võib-olla kirjutan järgmises postituses neil teemadel edasi.
Seniks aga, nägemist Nänna! Me kohtume õige varsti ja siis juba Uues Maailmas!
Ja olgem ausad, päris kihvt seltskond on ees ootamas!
https://www.facebook.com/mart.saar.12/videos/10155472348534230/UzpfSTUzNTA3OTIyOToxMDE1NTQ3MjM3OTY1OTIzMA/
