Tänaseks on möödunud su sünnist üksteist päeva. Sa, mu, meie Ilse Josefin!
Olen sind palju kordi vaadanud. Vaadanud ja siis mõelnud, kas sa mind hiljem enam sellisena mäletad? Sa oled ju nii väikene veel. Küll aga loodan, et see, kuidas olen saanud sind vaadata, jääks mulle endale meelde. Kasvõi mõni nendest hetkedest! Eks selleks tarbeks olen võtnud ka kümneid ja kümneid kordi kaamera välja. Olen juba täitsa fotograaf (selle postituse pildid on siiski teinud Anete Toming) ja teised pereliikmed on sellega üsna ära harjunud. Nad oskavad sind piltide peal täitsa vabalt musitada ja silma vaadata!
Kas sa ikka tead, et sa oled jube armas? Tead sa seda, et sa saad pidevalt komplimente? Olgu nad siis tuttavad, võõrad, sõbrad või sugulased. Sind on kutsutud inglikeseks, nukuks, täiuslikuks. Sa oled imeilus ja sa oled goordžeous! Sind on võrreldud teiste õdedega, Greta Josefiniga ja isegi minuga. Meil on vedanud, et sa oled sündinud!
Aga tead, ma arvan, et sul on ka vedanud! Vedanud, et saad elus olla ja elu avastada. Saad varsti ka meid rohkem tundma õppida. Olen veendunud, et sinust nagu su õdedestki saab täiesti omaette isiksus ja sa annad oma olemasoluga ka meile nii palju juurde.
Kusjuures, sa vaatad päris palju juba ümberringi. Mulle meeldib mõelda, et sul on selline terane pilk (eks ma olen seda ka kõigi teiste tüdrukute kohta arvanud). Oled olnud juba korduvalt mitu tundi järjest üleval. Silmavärv teadupoolest veel kujuneb ja juuksed vahetuvad ka varsti välja, aga olgem ausad, sul on päris tumedad juuksed ja sa oled tõmmu tüdruk, ja kui asjad nii edasi arenevad, siis pean kaika ja ei-tea-millega-veel austajaid eemale hoidma. Aga mis seal ikka.
Tegelikult, olen tahtnud neid ridu kirjutada juba mõnda aega. Tahan, et see kõik saaks öeldud ja et sa teaksid, kasvõi kunagi tulevikus, et sa lähed mulle väga-väga korda. Ma olen väga rahul, et olen saanud võtta isapuhkuse ja et see tuli sel korral nii loomulikult! Eks ma olen ka ise isana kasvanud ja õppinud elus olulisi asju paremini ritta seadma. Mulle meeldib olla teie kõigiga, rohkem kui kunagi varem. Teiega on rõõmu ja palju mõnusat tunnet. Ja tead, iga kord kui ma sind vaadanud olen, sind ja su väikest nägu, siis maailm on jäänud kuidagi seisma ja ma tean, et ükskõik, mis ma sellel hetkel jätan tegemata, sind vaadates ja sinuga olles teen ma midagi väga õiget! Neil hetkedel ma ei muretse mitte millegi pärast.
Sa, mu, meie väike Ilse Josefin!
Aitäh sulle, et sa olemas oled (kuigi jah, järele mõeldes, palju see ikka meie teene ja teha on). Aitäh sulle Jumal, tõeline autor, kunstnik ja arhitekt! Aitäh, et sa Ilsele elu andsid ja et sa ta meie perre saatsid! Pean tõdema, et su looming on jätkuvalt täiuslik ning ma ei muudaks (ja ega ma suudagi) selles midagi! Tahan, et sa teaksid, oled mind selles ajas kinnitanud ja ma tahan sind usaldada ka edaspidi! Tulgu, mis tuleb! Mina ja mu pere.
 |
| siin on su varbad kolmepäevased |
