"Hopsti!" - jälle See juhtus!

Ma ei tea, kuidas on teistega, aga mulle tundub, et sel aastal on ikka väga palju lõpetanuid. Saavutatakse suisa nii palju, et ei jõua kõigile kaasagi elada. Usun, et minu nooremapoolsest tutvusringkonnast on väljunud terve posu tulevasi professionaale ja palju põnevat seisab veel ees!

Üks lõpetanutest, Johanna Toplaan, pani mind aga mõtlema oma öise facebooki postitusega.

Loen seda juttu ja mõtlen kaasa. Midagi nagu haagib ja midagi nagu ei haagi ka. 

Haagib see, et mina ärkan ka enne äratuskella ja mul on ka palav, aga mis ei haagi, on see, et mul küll ei ole hea tuju ärgata. Teinekord on tegelikult isegi päris sant tunne! Johanna postitus paneb mind tundma, et mul on midagi viga, ja seda võib-olla isegi täitsa põhjusega.

Kaevun enda sisse ja mõtlen miks siis sant tunne?

Võib-olla ma tahan ka kogu aeg midagi saavutada. Cum laudet päris eesmärgiks ei ole võtnud, aga iga nädal tahaks ikka midagi ära teha. Ja kui teen ja nii läheb, siis on stabiilselt "okei tunne", ning ei pane tähelegi, et mu identiteet või tunne, et oleksin armastatud, oleks tegelikult küsimärgi all.

Probleem tekib siis kui lähebki kuskil halvasti.

Eelmine nädal pidasin oraatorina paar kõne. Kummagagi ei jäänud rahule. Samuti ei suutnud eelmine nädal mitte mingi ime läbi uut blogipostitust genereerida (tundsin, et pean Mihkli-postituste järel suutma mingit üüratut lugejahuvi hoidma). Tuleb tunnistada, et eelmine nädal tegin ka üsna kehva malekäigu (jah, see oli oda, ja jah, tervitused sulle, Innar Antestor) ja see rikkus mul ühe partii rohkem kui nädalaks ära. 

Arendan Johanna mõttekäiku edasi ja arvan nii, et kui me saavutame, siis polegi nii kerge oma väärtust hinnata. Aga just siis kui ebaõnnestume, selgub see, kui palju oleme kinni oma saavutustes ja mis puust oleme tegelikult.

Kuidas siis reageerida, kui lähebki halvasti?

See on hea küsimus, ja seda mõtlen minagi...

Küll aga tuleb meelde tuleb üks seik Venemaa metsikutest mägedest, kus ühe seltskonnaga aastaid tagasi rändasime. Minu ees oli sõber Mati, kes väsimatult ees vantsis ja rada lihtsamaks tegi. Olime läbimärjad, väsinud ja näljased. Siis, üks hetk, tuli läbi kõrge võsa korralik kraav ja seda polnud näha. Mati kaotas tasakaalu, kukkus potsti tagumiku peale ja libises alla. Sai veel märjemaks! Mina mõtlen, et näe, nüüd läks teisel eriti pahasti.

Aga siis Mati ütles hoopis...

"hopsti!" 

...ja tõusis uuesti püsti. Ei teinud teist nägugi ning vantsis kõigest hoolimata rõõmsasti edasi. Ta võib-olla isegi vilistas. Just nii lihtne see oligi!

Mingu selle postitusega ka siis nagu läheb, hopsti noh!

Ja Mihkel vastaski

Eelmine nädal kirjutasin siin blogis kirja mehele ja riigikogulasele nimega Mihkel Raud, kes on teatanud, et ta poliitikas ei ole oma kohta leidnud ning tegutseb sügisest edasi televiisoris. Kuna olen oma elus mingitsorti sarnases üleminekufaasis, siis olen teemast haaratud ja tahan teha talle arupärimist. Mis see oma koht on, kuidas seda leida ja kas see üldse olemas on?

Seda kirja luges ühtekokku umbes 700 inimest ja nagu natuke aega hiljem välja tuleb, siis Mihkel ise ka:

Nonii. Nüüd on, mida oodata. Päris põnev.

Sellel pildil on Muhv, Sammalhabe ja Poolking.

Selles suhtes olen nagu Muhv naksitrallide raamatus, kes samuti armastas kirju kirjutada ja siis neid saada, lihtsalt selle vahega, et Muhvi polnud päriselt olemas, aga mina olen. (Kusjuures, Muhv on Mihkli isa, Eno Raua väljamõeldud raamatukangelane ja see on tõsi fakt, et Mihkel on enopoeg nii nagu mina olen adupoeg!)

Küll on tore, et on olemas selline asi nagu kirjavahetus! Need on nagu väiksed kingitused, mis me teineteisele teha saame. Eriti tore on ju siis kui su kirja sees on sellised sügavad mõtted ja isiklikud küsimused nagu minul! Jään muhvimoodi pöidlaid keerutama ja vaatan, kuidas minutid, siis tunnid, ja lõpuks päevad mööduvad.

Ja siis, 4 päeva hiljem leian postkastist uue kirja! Jee.

Aga sellega on nüüd jama! Paistab, et mingit kirjavahetust siit välja ei kasva. Siin läheb asi kohe alguses hoopis teist rada pidi kui arvanud olen, ja paistab, et läheb otsekontaktiks ja -andmiseks! Ta tahab helistada! 

Ma ei tea, kas see meeldib mulle! Minu arust ei ole olnud see alati kõige rahumeelsem, vaadata oma kodunt diivani pealt televiisorist seda, kuidas Mihkel erinevaid inimesi oma arvamuste ja küsimustega pommitab ning neid nurka surub. Teinekord on mul nendest inimestest suisa kahju, eriti kui nad on maailmavaateliselt Mihklist erinevad.

Pealegi, kas panite tähele - mina kirjutasin kogu kirja omamehelikult Sina-vormis, aga tema vastab lugupidavalt "Teie". Jääb mulje, justkui ma suhelda ei oskakski ja õigupoolest, me ei ole olegi ju veel suhtlemiseni õieti jõudnudki! Ta justkui kirjutaks, püüa sa adupoeg siin omamehetseda! Kes sa arvad enda olevat? Kas Teile elementaarset suhtlemist ei ole õpetatud? Kuhu te ronite?

Pall on selgelt minu väravas ja nüüd on minu kord vastata. Olen ma mees või ei ole? Öeldakse küll,  et julge hundi rind pidi olema rasvane, aga ma ei taha olla mingi hunt! Paistab, et päris elu on keerulisem kui tahan ja igasugusest muhviteemast võin vaid unistada.

Peale tõsist järelemõtlemist, ja kõikvõimalikke variantide kaalumist, rohkem kui ööpäev hiljem toksin talle saatuslikult oma telefoninumbri ja vajutan "saada". Aga küsimus, kas ja kuidas kolmeraudne tulistab ja musta pori näkku lajatab, see jääb! Mul pole õrna aimugi, mis minust saab ja kuidas see vestlus algab, jätkub või lõpeb!

Kurdan oma muret naisele, aga ta lohutab mind sõnadega, et ärgu ma põdegu selle viisakuse pärast. Oli ju mu kirjutis: "Nii pehmo." 

Nagu mida iganes! Ma olen su mees ja tahan ma jee olla lihtsalt üks pehmo!

Aga otsustan, et mis seal ikka. Kui kõne tuleb, siis tuleb. Kurgu köhin puhtaks, aga häält ma moonutama ei hakka. Olen selline nagu olen. Enopoeg vs adupoeg. Kui oskan viisakaks jääda ja ta turmtule vastu võtta, siis asi seegi.

Ja siis, mõned tunnid hiljem, see tuleb. Telefon heliseb.

"Tere Mihkel!"

"Tere Märt."

Vahetame formaalsused, püüan hoida oma kõnes "teie"-teemat ja vähemasti sellega mitte eksida. Mihkel tahab aga et ma oma küsimused uuesti ette loeks.

"Ma ei jaksa koherenselt uut ja vapustavat rääkida," tõdeb mees teisel pool telefoni. Mida sõna "koherentsus" tähendab, seda ma ei tea. Aga positsioonid on võetud ja keeleliselt olen esimese lausega alla jäänud.

"Tähendab, et minu esimene küsimus oli, et mis asi see oma koht on?"

Mihkel peab seda filosoofiliseks küsimuseks, millest ma võin järeldada, et ma olen mingi filosoof abstraktsete ja elukaugete küsimustega ja tõtt-öelda on see minu jaoks sama, mis olla pehmo ruudus. 

Aga olgu, on mis on! Ise ma talle ju kirjutasin!

Ja ta räägib. Ta räägib, et selleks, et oma koht leida,  sõltub lõpuks kõik 10 miljonist väiksest detailist. 

Teen sellest omakorda järelduse, et see on nüüd teema, mida pole mõtet pikalt lahata. 

Aga räägime veel ja tuleb välja, et Mihkel ei ründagi. On avameelne, räägib kord ühe nurga alt, siis teise nurga alt. Ütleb, et poliitikas on igasugu toredaid inimesi ja tunnistab, et ta ise pole kompetentne seaduslooja ning et töö oli 98% seadustehniline, tema aga rohkem nagu mees, kes on õhinapõhine.

"Mis saab siis kui sa oma kohta ei leia?"

"Siis on kurb lugu ja tuleb edasi otsida." Ja enopoeg annab mõista, et asju saab teha ka väga kaua, ja lohutab mind mõttega, et tema on mänginud singer-vingeris 30 aastat vanu lugusid.

Ja siis on aeg viimaseks küsimuseks. See on see isiklik küsimus ja puudutab seda kohta meie elus, mida me päriselt usume. Nüüd on tal võimalus mulle anda viimane pauk.

"Aga viimane küsimus - kas on üldse olemas selline asi nagu See Õige?"

Kolmeraudne teisel pool toru vaikib. Paistab, et sealt ei tule suitsugi. Mihkel vist ootab mu täpsustust. Oleme läinud poliitika teemadelt armastuse teemadele.

"Noh, nii nagu mõned usuvad, on olemas See Keegi, See Õige, keda armastada ja siis abielluda?"

Mihkli püss ei paugu. Pigem räägib minuga aus eesti mees, kes eest ei vingerda. Ta ei panegi mulle lõpulaksu, vaid ütleb lihtsalt: "Selles suhtes olen kehv ekspert, mul on kolmas abielu." Ta tunnistab, et moraalilugejat temast ei ole ja ta peab õigeks, et inimesed teeksid seda, mida seadus ütleb.

Lõpetame vestluse. Korra kogemata sinatan veel, aga noomimist ei järgne ja sellega lõpetamegi. Olen talle tänulik ja rõõmus, et ei olegi pidanud talle ennast tõestama.

Nüüd võib jälle natuke rahulikumalt võtta.

Muhvile vist meeldis jäätis?

Minu esimene kiri Mihkel Rauale

Tere Mihkel!

See on mu esimene, ja kes teab, ehk ka viimane kiri, sinule. Kuna oled avaliku elu tegelane ja väljaütlemisi pigem soosid kui kardad, siis sellest ka minupoolne julgus sinuga sel viisil ühendust võtta ja siia blogisse kirjutada.

Tahaksin kirjutada samal teemal, millega oled sel nädalal avalikkust üllatanud, nimetades end ülerõhutatult läbikukkunuks ja tulles ära XIIIndast riigikogust, kuhu sind möödunud aastal valiti.

Ilmselt paljud on avaldanud imestust ja paljudega oled sel teemal ka vestelnud. Võib-olla mu mõtted ja küsimused ei ole sulle mingiks rabavaks uudiseks ja sul on ka nendele vastused olemas. Kui nii, siis tea, et olen väga tänulik kui sa neid ka minuga jagaks - sest tunnen, et sarnasest eluetapist ja -faasist olen isegi minemas juba pikemat aega läbi.

Aga igal juhul võta seda kirja pigem kui sõbralikku üheraudset, mis mitte sinu pihta, vaid sinuga ühes suunas püüab tulistada!

Tean su otsuse tagamaadest nii palju kui oled sellest ise avalikult kõnelnud. Usutluses Postimehe ajakirjanikuga sain tõdeda taaskord, et oled üsnagi aus ja avameelne mees. Rääkisid "oma koha" leidmisest ja sellest, et oled valmis selle nimel ka ohvreid tooma. Sind küsitlenud ajakirjanik väljendas hämmingut ja ütles, et enamus eestlasi sellist otsust ei oleks teinud (olgu selleks põhjuseks siis riigikogulase hea palk, teiste inimeste arvamus või iseenda tehtud pühendumisotsus vmt).

Mõtlen, et see koha otsimine võib-olla kohati nii diip teema, et sellele ei taheta isegi mõelda?

Sina aga kirjeldasid, et oled seda kohta tükk aega otsinud ja teinud seda intensiivselt. Näinud kõrvalt, kuidas teised on Selle leidnud. Ja kui rääkisid kolmeraudsest ja TV3st, siis kumas läbi teatav kodune hääletoon, millega andsid mõista, et seal sa tunned, et ongi su koht.

Aga luba ma küsin:

Kuidas sa tead, et seal on su koht?

Mille järgi sa selle ära tunned? Rohi olla ju alati teisel pool aeda rohelisem ja kas mitte aasta tagasi mõelnud sa teisiti?

Elame-näeme ja eks-näis suhtumine sind vaevalt ennastki rahuldab. Või kui annaksid teistele nõu, kas arvad, et on olemas selline asi nagu ideaalne töökoht? Nagu päriselt.

Teinekord ju otsitakse ka "seda õiget", kellega abielluda ja elu jagada. "See õige" on teinekord tore ja kasulik asi, millele mõelda, aga nii palju kui ma ringi käinud olen, enamuse puhul sellist inimest ei olegi. Jäädaksegi otsima. Viga on alati kas teises, või siis teine arvab, et sinus.

Mitte ma nüüd oma naist õigeks ei peaks - lihtsalt minu jaoks on see õige rohkem nagu otsuse küsimus. Me ei järgne ju õnnetundele, vaid otsustame ise, kes on minu jaoks see õige ja siis elame vastavalt (nii, et me mõlemad teineteist seda tundma paneme ja seeläbi õnnetunnet tekitame). Ütleme küll "jah" altari ees, aga meile endile on parem kui ka iga järgev kooselatud päev. 

Armastus on otsus, äkki siis on õige koht ka?

Mul on muidu sulle paar küsimust veel, aga mine sa tea, mis sa vastad või vastama jätad! Pluss seda, et äkki ma muudan veel oma arvamust. Ikkagi üheraudne.

Mina ei suuda lapsi kaitsta

Vaatan tahaistmele. Jah, tõepoolest! Samal ajal kui meedikud patjadega haiglates ringi jalutavad ja sotsmeedias pilte üles laevad, on minugi tütrel padjakas. Nägu on pisut triibuline ja pilk veel pisut tuim. Ja see on ainult hea.

See on hea kui laps päeval magab, olgu siis kodus, lasteaias või hoius. See on hea, sest siis ei ole õhtu nutune ja kõigil on pärast kergem.

See on meie Vira Margareta, piraadipeol

Aga täna on teine päev. Öeldakse, et lastekaitsepäev. Kuid olgem ausad, õhupalli ma võin teie käest kesklinnas vastu võtta, ja suhkruvatti võin ka neile osta, aga minust küll neile mingit kaitsjat ei ole.

“Mis sa ajad! Ise nii suur ja tugev mees.” 

“Alles tahtsid Maarja olla, nüüd siis suisa sedasi…”

Aga kallis sõber, luba ma selgitan.

Kujuta ette, et on täiesti tavaline öö. Maikuu lõpp. Väljas on vaevu hämardunud. Oled pannud lapsed magama, vedanud õhturutiinid lõpuni. Löönud omast arust viimast korda korra majja, aga ei möödu 5 minutitki, kui mõistad kui jõuetu oled tegelikult suuremate jõudude vastu.

Oled küll akendele kardinad ja rulood ette tõmmanud, aga ikka on toad valged. Tunne on nagu oleks pühapäeva lõuna ja sa oled vastu igasugust loogikat sundinud oma lapsi tubadesse, vagusi ja vooditesse. Tegelikult on kõigil hästi palav ja paha.

Ja siis tulevad üsnagi veenvad argumendid:

Keegi tahab juua. 

"Juua, juua, juuuuuuuua!"

No kuidas sa ei anna sellele väiksele janusele hingele? Ta ju nutab, ta ju hüüab, ta ju karjub? 

Annad juua, aga siis ta tahab pissile (potentsiaalseid pissijaid on neli).

Siis ütleb keegi, et ei saa und.

Aga selle peale ütleb teine, et ei saa und, sest teine ei saa und ja ta ainult segab.

Vahepeal minnakse kasvõi salaja üksteise tubadesse või vooditesse. See aga kulmineerub alati mingi jamaga.

Õhk ei liigu. Päike seisab paigal.

Teinekord möödub niimoodi tund, teinekord kaks. Suvi on saabunud kõigis oma voorustes ja annab igale väikesele inimesele ja tema kõige väiksemalegi ihurakule tunda.

Ja siis saavad linad higiseks.

Või kui ei saa higiseks, siis märjaks, sest sa ju andsid neile juua ja joodav vesi kukub otse näkku ja patja!

Ja varsti saabub südaöö. On läinud pimedaks. Kõik justkui magaksid. Ütleme, et oled äsja arvuti ees malet mänginud, püüdnud veeta aega teises reaalsuses ja mitte ühtki partiid võitnud. Teisisõnu, oled olnud juba tükk aega lahinguväljal ja edutult. Enesehinnang, mida sa salamisi lootsid tõsta, on hoopis nullini viidud.

Ja siis hakkab üks jälle nutma. Näiteks kõige väiksem. Ta ütleb, et kardab. “Kattan, kattan!”

“Mida sa kardad? Siin ei ole midagi!”

Aga ta ei kuula. On vaid “kattan, kattan.”

Käid ühe korra, teise korra, kolmandagi. Teed seda, teist ja kolmandat. Saad kordamööda tema ja enda peale pahaseks. Vahepeal on selgunud, et kord hirmutab last padi, siis sein, või siis lihtsalt see fakt, et päeval ta kukkus ja see on tal eredalt veel meeles. 

Lõpuks sa alistud, lähed oma voodisse ja lased kuningal, kel alles pole enam ühtki etturit,  kukkuda, ja siis sa magad, magad hästi sügavalt.

Nali, nali, tegelikult on see su viimane võte. Tegelikult sa higistad lina all nagu kõik teisedki, aga sa tahad, et lihtsalt naine ärkaks ja läheks ning teeks lastega selle viimase töö. Ja naine ärkabki ja paneb sind mitte kuigi mehelikult tundma.

Lõpuks maja vaikib, ja rahvas uinub. Päike käib korra mõnd naaberriiki vaatamas, aga on hommikul kell neli uuesti platsis. Ärkad ja tead, et su aku on vaid pooleni laetud ja sul meenub, et kohvi on kas otsas või et kohvimasin rikkis (või siis mõlemat korraga).

Siis lähed lastetubadesse ja vaatad neid nääpsukesi. Ajad nad halastamatult uuesti ülesse, mis sest, et praegu oleks uni kõige magusam. Lasteaiad ja töökohad ootavad. 

Aga siis kui riideid selga aitad, vaatad nende nägusid, vaatad nende käsi ja jalgu. Vaatad neid jälgi, mis on jäänud ja vangutad pead. Vaesekesed! Kes neid niimoodi retsis, kes tegi neile liiga? Ja miks ma neid kaitsta ei suuda?

Kes tungis öösel meie majja?! Miks ei toimi naabrivalve?

Ühed on punne täis siit, teised sealt. Kui mõnda kohta ei ole kõrvetanud veel päike, siis seal on käinud sääsk koos kõigi oma sõpradega.

Head lastekaitsepäeva kõigile!

See maikaga tüdruk on Noomi Amanda