Rohkem kui munad

Miks on Eestis kirikud? Ja nii juba 800 aastat. 

Pildil Hageri luteri kirik (leitav ka pinterestis)

Mina olen sellele küsimusele rohkem kui kolm korda mõelnud ja kaks korda sellele vastust ning kinnitust otsides isegi Jeruusalemmas käinud. 

Rooma impeeriumi ilmselt kuulsaim ajaloolane Tacitus on kirjutanud "Annaalid XV" (100 pKr) sellised read: "Christus, kristlaste liikumise rajaja, mõisteti Tiberiuse valitsusajal Juudamaa valitseja Pontius Pilaatuse poolt surma; pärast ajutist mahasurumist tärkas vastik ebausk aga taas ja mitte ainult Juudamaal, kust see alguse sai, vaid levis ka Rooma linna."

Kristluse puhul peeti ja peetakse siiamaani hämmastavaks seda asjaolu, et kuigi usuliikumise rajaja (sh karismaatiline juht) suri, see sellest olenemata jätkus ja aina kasvas. Ühtlasi on see üks tänaseid argumente, millega tõestatakse, et Kristus tõesti tõusis surnuist ülesse, nagu ka u 1040 aastat eKr oli prohveteeritud: "Sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist" (Psalm 16).

Kusjuures, see oli kõigest üks 300+ prohveteeringust, mida on leitud üleskirjutatuna saabuva Messia kohta.

Minu jaoks on veenvaid argumente palju, kuigi ka igasugu alterntiivseid variante ja linnalegende on erinevatel motiividel tekitatud (nt see, et "ta ei surnudki" - "jüngrid lavastasid ta süüdi" - "ta hauda ei leitudki" jne). Aga mida rohkem uurida ajalugu ja kõikvõimalikke allikaid, seda ilmsemaks saab mitte ainult Kristuse olemasolu ja surm, vaid ka ülestõusmine.

Aga veel paar pilti.

Öeldakse, et Jerusalemm on nii vana linn, et seal ei ole asjad vanad enne kui nad on 500 aastat vanad. Üks vanemaid asju, mis seal leitud on ja 7 aastat tagasi korralikumalt restaureeritud, on Aabrahami Värav (pronksajastust, 1750 eKr). Kõige populaarsemad külastuskohad on aga ikkagi Kristuse arvatavad hauaplatsid, mida on kaks. Ühe peale on ehitatud kirik (ja sellest pole midagi järgi) ja teine asub sellisel aadressil nagu: 430 Civic Center Plaza, Jerusalem. Seal on üks ilus aed, mis vastab samamoodi ajaloolistele viidetele (vanast linnamüürist väljapool, pealuu mäe lähestikus, rikka mehe aias).

Lõpuks, isegi kui oled uurinud enda jaoks piisavalt tõendusmaterjale, jääb alles üsnagi isiklik pool. Kui ta ka elas, suri ja tõusis ülesse, siis mida sellest arvata?

Ta ise ütles nii: "Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab ja tal on igavene elu." (Jeesus, peale Laatsaruse elluäratamist)

Miks ma ei ole Daniel Levi fänn?

Pean tunnistama ühe asja üles jälle seoses Danieliga, kes tõsi küll, nüüdseks on rohkem tuntud kui Daniel Levi. Nimelt see, et ma ei ole tema fänn.

Tegelikult on ju nii, et ma juba korra olen kirjutanud ühe vastuolulise artikli seoses tema ja superstaari Andrusega - kuidas nad mind alandasid jne, aga nüüd on aeg avaldada järjekordselt midagi minu jaoks üsna isiklikku.

Miks ma siis ei ole? Nii paljud ju on!

"On ja On" on vaadatud youtubes rohkem kui 10 miljonit korda, keegi meist ei oleks seda osanud arvata (Silent Street sai sellega võrreldes 100x vähem hääli, kuigi oli ka suur asi). Ja ta ju laulab nii ilusasti ning on küllaltki esindusliku välimusega?!

Märt Adupoeg, mis sul viga on?

Ja kas mitte su oma tütar, õigemini juba kolm tütart teda fänna ja üks neist käis isegi eilsel heategevuskontserdil oma kogutud säästudega? Märt, sa silmakirjatseja!

Jah, tõsi. Kuigi olen Danieli kuulnud alates 10-aastasest vmt saati, käisin eile ametlikult ka ise esimest korda ta kontserdil, ja maksin isegi raha, aga näe - ikka ütlen, et ei ole ta fänn.

Asi tegelikult pole üldse muusikas. Pole ka tema isiksuses. Või meie mitmeti kattuvas minevikus. Asi on hoopis selles, mida Daniel on viimastel aastatel teinud ja välja paista lasknud. Ei, ma ei räägi saavutustest või sellest kui paljudele ta on meeldima hakanud...

...ma räägin sellest, et ta on viimastel aastatel hoopis kujunenud meheks, kes on mulle oma südikuse, südame ja sihiga eeskujuks. Miks mul on vaja olla lihtsalt üks fänn, kui Daniel on mu jaoks enamat kui äge muusik? Ta on mulle eeskujuks.

Mulle meeldib, et ta on julgenud teenida oma andides ja anda endast maksimumi. Ta ei tee kompromisse ja ta julgeb olla tema ise. Ma ei tea, kas ma tahaksin saada kuulsamaks, nii nagu Danielile seda on antud, aga minagi tahan teha midagi kogu südamega ja hästi. Ja just praeguses eluetapis, kus saan uuesti määrata selle, mis on minu jaoks õige ja piisavalt hea, on just selliseid eeskujusid vaja.

Mis tööd ma teen?

Kuna olen astunud juhtimisametist tagasi, siis aeg-ajalt ikka küsitakse, et mis ma siis nüüd edasi teen. Lühidalt vastates, olen MTÜ Koma kommunikaator. Ehk siis, teenin edasi samas misjonimeeskonnas, aga mu roll saab olla rohkem spetsialisti laadi. Saan keskenduda kirjutamisele, kõnelemisele ja juhtidega kohtumistele.

Ja võib-olla saan Sinulegi kasulik olla?

Võid vaadata lähemalt ka mu viimast jutlust, mille pidasin 3D koguduses, teemal "Minu usk on ebausk". Ise jäin 85% rahule :) Sel pühapäeval olen Pärnul külas ja kõnelen Immanueli koguduses (Henno tn 3) nii hommikusel kui õhtusel koosolekul.

Kui Sind huvitab rohkem see, millest ma siin kõnelesin või tahad mu skille kuskil kasutada, anna märku! Tore, et saan kasulik olla ja töötamist nautida!

Annan juhtimise üle

On aeg teavitada ka laiemat üldsust (või siis lihtsalt neid, keda huvitab mu isiklik elu) sellest, mis on suurem muutus mu elus käesoleval aastal.

Nimelt mul on privileeg olla 31-aastasena mees, kes saab anda üle oma rajatud organisatsiooni/misjonimeeskonna kellelegi teisele ja tunda, et mul on mantlipärija!

Ajaloost nii palju, et kunagi (ütleme 15 aastat tagasi) alustas mu venna eestvedamisel Tartus selline liikumine nagu Going Up. Tollases kontekstis oli tegemist radikaalse nähtusega, sest kohalikud kirikud ei teinud enam noorteüritusi mitte iseendile vaid neile, kes Jumalat ei tundnud. Meie kohal oli Jumala käsi (ja paremini ma ei oskagi seda kirjeldada), mis kulmineerus sellega, et saime regulaarselt kokku umbes 500 noorega Tartu suurimas kogunemispaigas, Vanemuise kontsertmajas. Oli neid, kes tulid bussidega üle Eesti, et sellest osa olla.

Minu jaoks oli see märgiline aeg kasvõi selles mõttes, et siis, 18-aastasena, pidasin ma oma esimese jutluse, ja seda mitte kirikus, vaid teatrisaalis.

Sellest liikumisest kasvas välja Tartu Kristlik Risttee Kogudus (kus mu vend Peep ka täna pastorina teenib) ja veidi hiljem MTÜ Koma, mille eesmärgiks oligi olla misjonimeeskonnaks, kes varustaks noori juhte üle Eesti tegema kristlikku noorsootööd just seal, kus nad on. Minu teekond sai aga alguse sellega, et ühes Tšehhi linnas pani mulle rumeenia pastor noa kõri alla ja ütles, et ma ei niisama ei pulliks, aga järgneks Jumalale. Nagu arvata võite, olin sellega nõus.

Ja kuigi ma olen pühendanud suht palju oma elust, et varustada teisi noori juhte, olid need 8 aastat Komas eelkõige aastad, kus kujunesin ise noore juhina. Aga alles nüüd võin julgelt öelda, et olen läbinud juhtimiskooli esimese astme!

Selline oli meie 9. noorte juhtide konverents "Põlev Pirn"

Mis aga hiljuti juhtus, on see, et oma sügis Sabatiajal oli mul võimalus astuda senistest rollidest kõrvale ja märgata end lihtsalt tavalise inimesena. Sain tunda, et ma olengi täiesti asendatav ja mu roll pole (enam nii) kriitiline (kui varasemalt). Vaadates tagasi, on hea meel tõdeda, et minu asemele on astunud paljud teised ja küllalt on neid, kes minu tehtud püüdluseid või projekte palju paremini suudavad ellu viia!

Kuigi kõiki pole pildil, selline on meie Koma pere (2015, jõulud)

Üheks selliseks esileastujaks on olnud Vahur Kobin, kellega ma alles 4 aastat tagasi elasin koos ja kes tuli oma 20ndate alguses samuti Koma meeskonda. Alustas praktikandina, aga võttis ikka ja jälle uusi vastutusi. Oli mulle isegi assistendiks, aga siis ka kaasjuhiks. Kõigele tehtule lisaks on mul hea meel olla temaga ka lihtsalt sõber ja samas jagada (4.märts seisuga) veel 715 ühist sõprussuhet facebookis!

Minu arust on see arm Jumalalt, kui ta saadab kellegi su kõrvale ja mingi hetk ka su asemele! Aga selleks, et see saaks juhtuda on ikka päris oluline, et meie identiteet ei oleks kinni neis asjades, mida me teeme või mida teised sinult ootavad!

Seda kirjutades ma ei tea lõpuni, mis saab mu eluteest või "karjäärist", aga ma olen entusiastlik! Omaltpoolt olen teinud samuti julge sammu, ja mitte Komast või suheteringkondadest kuhugi ära läinud, vaid meeskonnale edasi pühendanud - seda aga Vahuri juhtimise all!

See on päris põnev ja haavatav teekond, saan juba möödunud kuu valgel öelda :) Öeldakse, et hea juht on ka hea alluv ja see on see, mis saab minus rohkelt proovile pandud :)

Usun, et see üleandmise protsess on saamas ka selle blogipostitusega rohkem ühele poole ja saame teenida edasi, nii nagu Jumal meid kumbagi on kutsunud. Minu roll kusjuures on sama kui see, mis ma ülikooliminnes tundsin! Saan olla "kommunikaatoriks" - ehk siis kirjutada, kõnesid pidada ja juhtidega kohtuda ja neid omal viisil toetada/inspireerida.

"Ärge alahinnake väikseid alguseid," ütleks üks mu lemmik muusikuid, Juhan Ungru ja ma kirjutaksin sellele lausa kahe käega alla.

Sellel kivil olime 4 aastat tagasi, esimesel ühisel USA-tuuril

Kaisareas, Iisraeli mere ääres, ajasime taga Jeesuse jälgi

Ja siin on minu viimased avalikud õpetussõnad Vahurile, 27.veb 2016