ahoi, väike-märt!
nüüd siis ongi kõik. jõulud on läbi ja saan kodus ja kontoris asju hakata koristama. ikka päris suur projekt oli tervele euroopale pakke viia. (eriti valmistas peavalu läänepoolne osa, sest seal on viimaste sajanditega tänulikkus päris täiesti ära unustanud - ei teagi, mida need lapsevanemad seal teevad. kaks päkapikku, üks amsterdamis, teine londonis, jäid samuti kadunuks. ei oska mõeldagi, mida sellega peale hakata)
nojah.
nagu peale suuremaid projekte ja pidusid ikka, on ka minul päris palju koristamist. üheltpoolt on selline hea pingelanguse tunne, nagu oleksin mägede tipust kuhugi alla maa peale jälle tulnud ja saab vabamalt hingata ja naeratada. aga teisalt, päris palju pakkepaberite, teipide ja nööride kuhilaid on igas nurgas. oh, oleks see pakkimine kord lihtsam ja oleks mul sellega vähem vaeva!
pakkusin kojujõudes mammile ka su naise tehtud kaneelisaiu ja jutt läks teile. eks ma rääkisin talle viimase aja uudised ja ta päris ka teie käekäigu ning laste kohta. loodan, et sa ei pahanda!
mõtlesime siis täna hommikul meiegi “kutsumuse” teemadel. et ikka, mis ametit peaks pidama ja kutset omama? olete gretaga mõlemid 30ndates ja kuigi lapsed on kõik veel väikesed, on teil vaja uusi väljakutseid. olen selles sügavalt veendunud!
lihtsalt lastekasvatamine (nagu iga teine tegevuski), perspektiivita ja lihtsalt tegevusena, ongi nüristav. “parimad lapsed ja päkapikud”, nagu mulle meeldib ikka öelda, “kasvavad siis kui neil - ja eelkõige nende kasvatajal - on mingi tegevus ja eesmärk, mille nimel pingutada”. lastel omakorda on hea eesmärk olla tubli aasta otsa ja päkapikkudele sobib eesmärgiks teha kõigile tublidele lastele kingitusi. nii need asjad on.
väikestel on omad väljakutsed ja suurtel ka. on aegu, kus peamine ja suurim väljakutse on kasvatada, aga aegu, kus teha rohkem.
minu puhul näiteks olla jõuluvana... millega tuleb aga meelde, et niisama jõuluvana olla ka ei ole tore. on ju terve hulk ebamugavusi: palju on ju vaja tööd teha, palju on tänamatust (nagu ma juba ennist kirjeldasin - võib-olla indias, hiinas ja aafrikas on asjalood vahvamad, aga eks seal ole teistsugused väljakutsed, mida me ei oskaks arvatagi).
oleks see siis nii, et ma iga aasta algul või siis esmaspäeva hommikul lähen mammi juurde ja küsin, kas ma siis peaksin olema edasi jõuluvana või mitte? vaja on, et mina seda talle ütlen! tema, abikaasana, saab mind toetada, aga ma ei saa temast lähtuda. mugav muidugi oleks. “naine on mehele kohane abi,” on vist kirjas raamatute-raamatuski… ja sellest ma püüan jõudumööda lähtuda.
ja nii siis lõpuks ongi, et hoopis minul on vaja talle rasketel hetkedel öelda, et saame hakkama ja “sel on põhjus, ja väga hea põhjus, miks elame põhjanabal”!
kirjutan seda oma parimate kavatsustega, kuigi tean, et need sõnad võivad ka raskelt su õlgadele kukkuda!
aga eks ole ju tõsi, et sinulgi ole “oma kutse” ja “oma põhjanaba”. sul on oma pakid mida vedada ja oma päkapikud, keda koordineerida ja kelle eest hoolitseda. sul on oma mammi ja lapsed, kel on nii paremaid kui halvemaid päevi. sul on oma piirkond, mille pärast südant valutada ja jõudumööda armulisust väljendada. ära seda unusta!
kohe on käes uus aasta ja siis ei ole mõtet lohust, ammugi siis veel august, alustada! ei ole mõtet niisama mossitada ja ringiratast uidata! sulle on ju rohkem kui korra koitnud, kes sa siis oled ja milleks. praegu on küsimus, kas taipad seda õigel ajal endale meenutada!
usu mind, jaanuar ja veebruar saavad olema ilusad kuud! mitte ainult ilmaennustuse mõttes, vaid iga otsa pealt. selleks ära hakka pauksonit ja mangi ennustusi mitte ootamagi! nad ajavad kogu aeg kägu (jah, ükskord läks ühelt neist täppi, aga see oli ka selline üldine asi). eriti antakse halba nõu aasta algul kui rumalaid ajakirjanikke saadetakse kohalikele nõunikele ja oh häda kui spiritualistidele küsimusi esitama.
väike-märt! sul on suur missioon (nagu igal teiselgi inimesel). sa oled selle rohkem kui korra enda jaoks avastanud ja nüüd pole muud kui pea püsti! (ps. mulle on mõned päkapikud teavitanud, et sul on kalduvus kööki jalutades katkiseid põrandaplaate otsida, mitte ümmargust kääbiku-akent imetleda, mis isegi pimedatele meeldib).
sul ei ole midagi kaotada ja oma minekuga inspireerid sa paljusid teisigi!
ps. olen märganud, et sa muretsed ka oma riigipeade eest, et nad nii udud on, aga see pole ainus tunne, mida praegu tunda või millesse käärima jääda!
hoia siis pea püsti, tegutse julgelt edasi ja tea, et kes peavad, küll need ka saavad sinu poolt puudutatud! ole sina ja su pere väga tervitatud ja selle kõige keskel Kõigekõrgema poolt hoitud!
sinu jõuluvana,
29.detsembril, kodust
