Isaga kooli 2: Salaklubid

See siin on Yale Ülikooli salaklubi "Skull and Bones". Näitlik materjal.

See, millest ma siit edasi räägin, ei ole mingi vandenõuteeoria. See on kohe päris. Nimelt on olemas sellised salaklubid, millest sul ennem aimugi ei ole, kui sa juba selle liikmeks oled kuulutatud. Elad sina oma tavalist elu, ajad asju ja suhtled inimestega, kui äkki keegi naeratab või teeb silma ja ütleb "teretulemast!"

On olemas näiteks abieluinimeste salaklubi. Tuled mesinädalatelt ja sulle patsutatakse õlale. Sul tekib uus sisering ja uued vestlused. Naljad, läbielatud tõed ja lõputud probleemid, mida kunagi lahendada päris ei saagi.

Seda ma teadsin, et on olemas üsna avalik klubi ka lapsevanematel. Sünnitus on ikkagi ju avalik sündmus. Aga kes on käinud sünnitusruumis... vot neil on oma salaklubi jälle! Nemad teavad midagi rohkem. Neil on mingi kogemus, mis neid seob. Ma ei saa sulle ka kahjuks, midagi rohkem siinkohal öelda...

Üks klubi, mis mulle tuli üllatusena, kannab nime Paljulapseliste Perede Klubi. Olles sündinud ise 7-lapselisse perre, ma arvasin alati, et seda tegelikult ei eksisteeri. On nii-öelda fiktiivne ja lihtsalt termin. Arvasin, et see on heal juhul sotsiaalne programm riigi poolt, kus pakutakse mingisugust materiaalset tuge... aga ei!

Ma võin sulle niipalju öelda, et kui sul sünnib neljas laps ära, siis väga harva, aga siiski, puutud sa kokku inimestega, kellega võib-olla sa nii palju ei olegi suhelnud... ja nad on äkki su vastu hästi sõbralikud. Võib-olla nad võtavad isegi sul käest või küünarnukist kinni ja sosistavad kõrva: teretulemast klubisse!

Meil ei ole vaja kellelgi otsida Vabamüürlaste või mõne muu sarnase organisatsiooni saladuseloore. Need on siinsamas olemas! Tuleb lihtsalt armastada oma naist nii hästi ja kaua kui sa oskad, ja juba sind võetakse aina uutesse ja uutesse klubidesse!

Sel sügisel võeti mind koolilastevanemate klubisse. See on selline kihvt seltskond, kus räägitakse koos meisterlogistikast. Minutäpsustega igasugu kella-aegadest, õpetajatest ja kõigest väiksest, aga tähtsast kraamist, mis koolikotti mahub. Ja seda teevad kusjuures täiesti normaalsed, asjalikud Eesti mehed, juba varastel hommikutundidel ja autoparklates!

Head salaklubitsemist kõigile!

Isaga kooli 1: Esimene koolipäev

Eile oli esimene koolipäev.

Rõõm? Muidugi. Emotsioone, palju.

Iga detail oli oluline.

Raske isegi meenutada, mis täpselt oli, sest juba on uus päev peal ja palju mida uuesti seedida.

Wilmal oli omatehtud soeng. Ta hoidis õpetajate ja vanematelt õpilastelt käest kinni. Vähemalt viiel korral vahetas kaaslast. "Nii see hakkabki olema," kommenteerisin Gretale. "Äkki see ongi tema roll koolis, olla selliseks vaheisikuks, kogu aeg kohaneda? See oleks küll raske."

Greta ainult naeratas. Tema põdes palju vähem kui mina. Võttis vabalt. Tal on lihtne muidugi, tulnud väikesest turvalisest Soome koolist, 7-pealisest klassist. Aga mina alustasin Kivilinnas 40ses grupis ja ma siiamaani soovin, et mu koolitee oleks olnud vähem kivisem. Käisin pikalt Härmas ja korra ka Kunstigümnaasiumis.

Ma arvan, et ma tean üsna hästi, kuidas Eesti koolid lõhnavad. Arvan, et tean kõikvõimalikke traumasid, mida laps võib koolis läbi elada. Ja ma arvan, et mul on tegelikult väga palju edasi anda, sest ma tean, mis tunne see on, kui sul jäävad asjad koju. Kui sa ei tea, mis toimub. Ja kui sul on jälle õppimata! Kui sa tahad, aga ei taha ka, et vanemad tuleks lapsevanemate koosolekule.

Ma arvan, et ma oskan üsna hästi lohutada ja näha ridade taha, aga ma teen omaltpoolt kõik, et Wilma ei peaks seda kogema. Tubliolemine ja esimese hooga äretegemine on see koht, kus ma ise nõrk olin.

Kindlasti ma pingutan üle. Eile näiteks pahandasin pikalt Gretaga. Me ei jõudnud kõiki kooliasju valmis teha ja olin vist segaduses. Ma tahan ju Wilmale parimat, aga mis sa teed kui oled sedasorti pliiats, mis igasse koolipinalisse ei mahu?

Hommikul ma muidugi vabandasin ja ütlesin, et ma ei tea, miks ma nii nõmedalt käitusin. Greta lohutas ja ütles, et tema teab. "Sa oled jälle seitsmeaastane poiss, kes kooli läheb."

"Kuueaastane," parandasin teda ja jooksin õue Wilmale järgi, kes bussile jalutas.