Kas meil tõesti pole paremat teed, mida valida?
Paljud minu sõbrad on väga tolerantsed, ja usun, et ka hoolivad. Mul on iseenesest oma sõprade üle väga hea meel. Mul ilmselt ei ole kunagi olnud nii palju lähedasi kui nüüd, 29-aastaselt. Ilmselt peetakse mind oma tutvusringkonnas pigem radikaalseks (eriti uskmatute seas) ja vastuvooluujujaks. Mitmed minu inimesed on ka seksuaalsetes vaadetes hoopis teises paadis kui mina.
See iseenesest mind ei häiri. Küll aga see, et nii kergelt räägitakse "mina" ja mitte "meie" vormis ja see, et usutakse sinisilmselt, et hea elumoto on see: "teha võib kõike, nii kaua kuni sa kellelegi haiget ei tee." (Haiget-tegemine siinjuures on väga õrn termin, sest me saame ja teeme tihti haiget nii, et aru ei saagi).
Kas meil on üldse võimalik elada suurema elueesmärgiga, kui see, et elada võimalikult isekat elu, ilma et me teisi häiriks? Oma perekondades ja lähisuhetes me ju taotleme enamat - miks me ei või seda siis oodata oma kogukondadelt ja ühiskonnalt?
Minu eesmärk ei ole võidelda sooneutraalse kooseluseaduse vastu, ega ka vastu-pommitada aina häälekamaid homoseksuaalne. Küll aga paistab see olevat tänane teema, millest vaikida ei tohi ja mille valgel ma kristlasena saan väljendada hoolimist ja tunnistust oma elust Kristuses.
Ma olen päri Eesti noorima pastori Jakob Remmeliga, kes oma postituses väitis, et mitte-kristlastel on palju raskem praegu seista oma seniste vaadete eest, sest selleks on vaja mingit kindlat alust (nagu piibel on kristlastele).
Aga MIDA ON MUL SIIS LISADA tänasesse arutellu? Mida KASULIKKU ON MUL ÖELDA ja anda oma lugejatele (keda on igasuguste lugudega)?
Minu kolm uut mõtet:
1. Homoseksuaalsus on vaimsus. Tihti võrreldakse seda kas haiguse, patu või lihtsalt vabatahtliku orientatsiooniga. Isegi rassidega! Olen viimased 7 aastat tegutsenud üle-eestiliselt sadade vaimulike juhtidega ja tean, et on küllalt näiliselt ilusaid ja häid vaimsuseid, mille suhtes ei pea olema tingimata vastuvõtlik, vaid vastupidi, ettevaatlik.
2. Homoseksuaalsus on tihtilugu mitte patt, vaid patu tagajärg. Paljud, keda ma oma hoolekande töös nõustanud olen ja kel on probleeme või küsimusi seksuaalsusega, tunnistavad, et lapse- või nooruspõlves on neid kuritarvitatud (kas vanema või samasoolise inimese poolt). Tihti just teise inimese kuritarvitamine muudab ja väärastab meie käitumismalle negatiivselt. Seepärast ei olegi homoseksuaalsusest nii kerge lahti saada - selle juured on sügavamal kui lihtsalt inimese vabatahtlikus otsuses.
3. Jumal ise võib luua olukorra, kus homoseksuaalsus levib!
Ühes piibliraamatus, kirjas Roomlastele (kunagise impeeriumi elanikele), on järgmised sõnad:
"Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär." (Rm 1:26-28)
Vast annab see sullegi mõtteid juurde, ja teemasid, mida tasub meie kõigi huvides läbi mõelda.
