Üks lastejutt räägib ühest haugist, kelle käsul asjad juhtuvad. Aga selleks on vaja haug veest kinni püüda ja tunnistada talle oma soov. Minu loos on aga mu haugiks süda ja soovijaks ema. Eks ikka minu ainukene ema.
Olen Märt Saar, täpsemalt ja väärikamaltöeldes, Adupoeg. Tiitel mida ma nii harva olen osanud kasutada, aga mille lipu all siiski valmis kirjutama seda ärkavat blogi. Olen oma isa poeg ja tean oma esiisasid vaid kaks põlvkonda. Ja kas seda enam ma siis uhke ei peaks olema?
Mis puudutab minu ema soove, siis ühel ebatavalisel kombel sain talt veel aasta 2012 sõnumi. "Kirjuta rohkem, see läheb teistele rohkem korda, kui sa arvatagi oskad." Ilusasti öeldud. Aga ju siis on mul ka mingisugune kohustus oma rahva ees, mille ma väärikalt ära tahan täita.
Ja nüüd see käskiv süda. Teda ma tunnen kõige vähem, ja petlik on ta ka. Aga märganud olen nii palju, et mulle läheb väga korda see, mis toimub ja toimumata jääb(!) Eesti elus. Ma ei saa öelda, et ma eestlast armastan, küll aga - et elan talle kaasa. Ja mulle teeb haiget, kui mu rahvale tehakse haiget, ega räägita seda, mida tegelikult vaja.
Selline sai siis sissejuhatus. Tegemist on minu II blogiga. Esimene oli roheline ja osa minu suurekskasvamisest. Siin Märt Saar, Adupoeg. Ühenaisemees, kolme tütre isa, üsna hea sõber ja mees, kes lugejat ei karda.
