Raamatuarvustus. Arm ja rahu.

Suure rõõmuga avastasin, et Toivo Pilli on kirjutanud kirikuajaloolase pilgu läbi Tartu Salemi kirikust ja selle möödunud sajast aastast. Esimesel võimalusel tellisin raamatu Soome. Minu jaoks on selle koguduse lugu oluline, sest olen seal ise võrsunud. Seal olen veetnud oma lapse- ja nooruspõlve. Kuigi peale seda olen olnud osa veel kolmest kogudusest, tunnen jätkuvalt, et Salem on ikka veel ka minu kogudus.

Raamat aitas mul meenutada mitmeid põnevaid etappe, millest see kogukond läbi on läinud. Aeg Võru tänava palvelas, äsjaremonditud kirikuhoone Kalevi tänava nurgal ning usu-uuendaja Meego tulek Tallinast. Kogudusest endast läkitati mind edasi umbes 20 aastat tagasi kui läksin vanema venna Peebu eestvedamisel Risttee kogudust rajama. Viimastel aastatel olen olnud kogudusest osa pigem isa kutsel palvekoosolekutest ja meestehommikuist. Hetkel on Salemi koguduse pastoriteks raamatu autor Toivo Pilli ning Urmas Roosimaa. Teenitakse n-ö. paarisrakendis.

 

Aga sellised oleks minu esmased muljeid peale lugemist:

• Pealkirjaks on valitud “Arm ja rahu”. Need on apostel Pauluse korduvad tervitussõnad. Toivo viitab sellele, et see oli ka endise pastori Jüri Jürgensoni korduv sõnapaar. Sellest küll ülearu juttu ei tehtud, aga eks need sõnad ole pakitud ka sõnasse “salem”, mis omakorda pärineb heebreakeelsest sõnast “shalom”. Mis puudutab aga Jüri sõnu, siis minule jäi meelde, et ta tihti ütles kergelt ohates: “Jeesus, Jeesus, Jeesus.” Ma arvan, et sellesse oli üheltpoolt pakitud tema evangeeliumikuulutus, aga sellest kumanuks läbi ka mingisugune koorem, mida ta enda õlgadel kandis. See oli tema kuulutus ja palve ühtaegu. Aga “arm ja rahu” sobivad pealkirjaks küll.

• Raamatut lugedes jääb silma see, et kui aastanumbreid (1946-2001) vaadata, siis seda kogudust on kandnud väga tugevalt justnimelt kaks pastorit, Paul Himma ja Jüri Jürgenson. Sellega saab nähtavaks see, et kohaliku koguduse pastori töö saab nähtavaks aastakümnetega ning koguduse karjane annab suure panuse just siis kui ta on pühendunud ja lojaalne. See omakorda paneb mind mõtlema mu enda pastoriametile siin Soome külakoguduses Sundomis. Küsin endalt - kui pikalt oleksin valmis teenima ühes koguduses pastoriametis? Ka siis kui suuri muutuseid toimu ja peaasjalikult tuleb liikuda edasi ühe kindla seltskonnaga? Ma ei tea, aga hetkel olen teinud 4-aastase pühendumise.

• Väga huvitav oli lugeda koguduse algusaastaist (alguseks peetakse aastat 1919, 24. detsember). Kogudus tuli hoopistükis maalt, ja oli ühe-mehe-nägu. Toivo annab mõista, et teoloogia oli küllalt vildakas ja kogudusel oli sektantlikke omadusi. Hoiti omaette, teiste koguduste või “maailmaga” läbi ei käidud. Samas on just sellest kogudusest kasvanud Lõuna-Eesti üks suuremaid vabakogudusi. Minu ettekujutuses seevastu on olnud Tartu baptistikoguduses (nii Salem kui Kolgata) algusest peale suured ja väärikad. Aga ajalugu ei näita nii. Salemi koguduse juured on lihtsad, nelipühilased ja priilased, ning kaalukaks baptistikoguduseks kujunes ta alles aastatega. See tähendab, et kogudus oli algperioodidel suurema “tundelisusega” (tundeid rõhutav) ja eeldan, et selle võrra ka vähemratsionaalsem? Tundeid väljendavaid tuure on maha võetud. Näiteks Paul Himma olla öelnud, et võtke rahulikult - “Kas hakkate vaiksemalt palvetama või lahkun mina koguduse vanema ülesannetest.” Ma arvan, et nendel sõnadel on olnud kogudusele pigem hea mõju. Kogudus sai rööbastesse, süstemaatilisema õpetuse osaliseks ja see omakorda andis aluse, mille peale sai järgnevatel aastakümnetel kogudust üles ehitada. 

• Selles raamatus Tartu teisest suurest kogudusest, Kolgatast, väga juttu ei tule, aga lugejana mõtlen, et olnuks tore. Mõnes mõttes on nii Salem kui Kolgata olnud Tartus kaks kõrvutikäivat kogudust. Samuti on raamatu autor Toivo Pilli olnud mõlemas pastoriks. Ja isiklikuma poole pealt, minu enda sugulased, Vardjad, on olnud samuti seotud mõlemaga. Ka tänase seisuga on mõlemas koguduses mul sugulasi. Samas, kõike ei ole võimalik ühe korraga kaante vahele panna ja nagu Toivo kirjutab, annaks mitmetel teemadel teha vähemasti magistritöö tasemel uurimusi. Siinkohal tervitused kõikidele tulevastele seminaristidele, kes ainest otsivad!

• Ma arvan, et vanast Võru tänava palvelast saaks väga huvitava ainese. Paljud ju elavad, kes sellel ajal seal olid. Helju, Aime, Anu, Jürgensid, mu vanemad jne. Aarnate lugu Teekäijas kirjeldab midagi värvikat sellest ajast. Samuti arvan, et sõprus Rootsi Ljungskile kogudusega oli märgilise tähtsusega - kuigi aastatelt see ei kestnud pikka aega. Ja Viinalasside pere tulek oli oluline. Korraga oli meil koguduses ju 7-liiget nagu naksti juures ja Lindel oli mees, kellele meeldis/meeldib vilistada ja plaksutada. Vanemast ajast on mul meeles ka lugu sellest, kuidas üks koguduse vanematest vendadest Alfred Liin teenistuse ajal kokku kukkus, kiirabi kohale kutsuti, talle surmatunnistus välja kirjutati, aga kuidas kogudus ta pärast suures saalis palvetas ja ta uuesti üles ärkas. Vend elas mõnda aega veel ja saime osaks imest, kuidas inimene meie silme all võib isegi üles ärgata. Selle tunnistusega kusjuures olen julgustanud Soome vabakoguduse seminariste uskuma Jumala imedesse. See lugu toimib.

• Kirikuehitus oli kindlasti üks väga põnev ja usujulge projekt. Olen sellest natuke kirjutanud blogisse. Ma arvan, et sellest saaks samuti väga head materjali. On ju kirikuehitamine alati üks suur tegu ja vähemalt ühe põlvkonna usulugu, mis terve koguduse mitmel viisil proovile paneb. Ma olen nõus väitega, et Salemi kirikuehitus on olnud usuprojekt ja usuvili. Samuti on see liitnud meid mitmete välissõpradega, eriti ameeriklastega.

• Salemi kogudusel on olemas ka selline asi nagu “Meego-ajastu” ja kuigi see jääb hilisesse järku ning Toivol on ehk raske võtta tema puhul kõrvalseisja vaadet - ma arvan, et selle aja koguduslikke üleminekuid tasub samuti reflekteerida. Meego tuli traditsioonilisest Tallinna Kalju kogudusest, aga jõudes Tartusse, hakkas ta usuväljendusi reformima minu arust kõigil tasanditel. Näiteks hakkas kogudus laulma sünnipäevalaule, inimesi kutsuti nimeliselt ette. Peale teenistust tervitas pastor käeliselt igaüht. Uksele tekkis järjekord ja elevus. Tekkisid erinevate tööde delegeerimised. Uut sorti muusika. Meego üldse on unikaalne ja laia ampluaaga vend - ja kes käib usumaastikel, see teab. Kui polnuks teda, olen suhteliselt kindel, poleks uusi kogudusi, kes omakorda on teinud teed veel teistelegi noortele kogudustele. Olgu need kolm siinkohal ära mainitud - Risttee, 3D ja TIF.

• Samuti oleks huvitav oleks kuulda koguduse misjonipunktidest. Raamatus on Võnnut on mainitud, aga näiteks seos on Sadalaga ja Kavastu oli aastaid misjonipunktiks. Sealt sain mina oma noortejuhi treeningu.

• Rõõm oli näha raamatu lõpupool suuri pilte noortetööst, leida endise pastori Jüri pojapoeg Hendrik noortejuhi rollis. Veidi üllatav oli minu jaoks nii ülevaatlik ja täpne nimekiri muusikalistest kollektiividest, kes Salemi kirikus esinenud - aga ju siis seegi on praegusele pastorile märgilise tähtsusega. Kirik on lõppude lõpuks ka hea akustikaga kontserdisaal. Samuti on esile toodud viimase 10 aasta trendi kunstiprojektide näol, ja neist oleks soovinud näha visuaalseid näidiseid. Mõeldes veel fotomaterjalile, ehk oleks hea näidata ka koguduslikku matust, pulma ja jõuluaega, kuna neil päevadel saab hoone täitsa teise ilme ja needki sündmused on üheks koguduseelu tunnuseks.

Raamat “Arm ja rahu” on kirjutatud tasakaalulalt ja professionaalselt. Kuigi autor on isiklikult koguduseeluga seotud, on ta suutnud astuda sammu kõrvale paljudest sündumustest ja inimestest ning teha korralik ja ilus läbilõige väga erinevatest aegadest. Ta teeb mõned suuremad järeldused sellest kõigest, aga toivopillilikult on need pigem rahumeelsed ja tasakaalukad, ega tüki väga esile. Ma arvan, et selle raamatuga on tehtud hea alusmaterjal ja selle peale saab kirjutada väga erinevaid lugusid, mis omakorda saaks olla tulevikus õnnistuseks veel paljudele, olgu siis osasaajateks usklikud või uskmatud. Ma arvan, et Salemi kogudus on nii vana, et ta oma ajalooga on rikkalikuks õnnistuseks mitte ainult Eestis, vaid see ulatub teistessegi riikidesse. 

Mis puudutab aga autorit Toivo Pillit, siis temalt ootaksin lisaks ajaloolistele raamatutele rohkem ülesastumisi jutlustajana. Sellest olen viimastel aastatel läbi youtube vahenduse ikka puudust tundnud. Sul on mida jagada ja nagu Meego Salemi koguduse esimeseks motoks tegi: jagagem ikka oma parimat!

Aitäh sulle ja hea lugemist kõigile, kes seda veel pole jõudnud!

Raamatuarvustus. Väike maja preerias

“Väike maja preerias”. Seostub mu enda lapsepõlvega, kui me seda suure perega televiisorist vist laupäevaõhtuti vaatasime. See räägib ühe perekonna teekonnalolemise loo Metsikusse Läände, umbes 150 aastat tagasi.

Mulle meeldis, et raamat oli väikest mõõtu ja pehmete kaantega. Peatükid on lühikesed ja loetavad ka jupikaupa. Lisaks perele on üheks tegelaseks koer Jack, kes jookseb vankri all ja mitmel korral oma elu perekonna nimel ohtu seab. 

Jutustus on lihtne ja helgevõitu, kuna selle vaatepunkt on väikese tüdruku poolt. Põhitähelepanu saab “papa”, kes pidevalt peab ületama ootamatuid seikluseid (ründavad hundid, kõrbepõleng, läbirääkimised kahtlaste indiaanlastega). Emal oli selles loos pigem toestav koduhoidja roll. Äratundmishetki oli, kuna viis aastat tagasi meiegi pere kolis, aga metsikusse põhja. Lugemisel oli mitmeid toredaid kilde ja sõnu, mida ammu kasutanud pole (nt "kollanokad").

Soovitan lugeda. Eriti neil, kes muidu väga ei loe ja põevad, et raamatud kipuvad pooleli jääma. Ma arvan, et see on üks sellistest raamatutest, mis teeb lugejast kuidagi parema inimese. Peale lugemist sain teada, et osasid on tegelikult kokku üheksa ja algselt oli see kirjutatud noortele. See vist tähendab teisisõnu "lugejasõbralikku".

Veerand sajandit hiljem - tervitustega Salemile

Kindlasti ei ole ma inimene, kes mäletaks järgnevat juhtumit kõige eredamini (olin siis kõigest 12-aastane), aga midagi on sellest ajast meeles küll. Raske on meenutada, milline ma tollal olla võisin, aga kujutan ette, et koolis olin väikest viisi killumees ja kirikus pigem vaikne vend. Umbes sel ajal tegin ka oma isikliku pöördumisotsuse ja sain kristlaseks, kuigi ristitud sain alles neli aastat hiljem, 16-aastasena.

Kogudus, kuhu kuulusin, oli Tartu Salemi Baptistikogudus ja see oli usukogukond, kes oli väikesesse Võru tänava puupalvelasse kogunenud juba aastakümneid. Ruumid oli vanaks ja väikseks jäänud, kuniks võeti vastu otsus, et tuleb-mis-tuleb, ehitama peab uue kiriku.

Linn tuli soovile vastu, aga oma tingimusega - võite saada krundi üsna linna südame lähedale, silla otsa, aga tingimusel, et tegu on korraliku sakraalhoonega. Ehk siis sellise traditsioonilise ja pigem suurejoonelise ehitisega. Ja 90ndate algul, kellel siis ikka raha oli, et suuri kirikuid ehitada? Keegi meie kogudusest metalliärikas minu teada polnud.

Lõpuks läkski ehituseks ja sellega olin otsapidi seotud ka mina. Eriti on meelde jäänud, kuidas mu vanaema ja vanatädi ehitusel käisid. Üks ladus telliseid ümber, teine tegeles kirikuvalvega. Polnud just kõige tavalisemad ehitustöölised. Ja ju ma siis nendega kaasas jõlkusin ja sel viisil sinna ehitusele appi sattusin.

Aga see, millest ma jutustada tahtsin, juhtus 23.juulil 1997. Selleks ajaks oli kirikut ehitatud juba viis aastat ja üsnagi lõppjärgus. Appi olid tulnud ameerika sõbrad Texasest. 

Postiljon nägi suitsu, võttis taksojuhi rajalt maha, see omakorda võttis ühendust häirekeskuse dispetšeriga ja nelja minuti pärast olid kohal esimesed tuletõrjeautod. Kirik oli pandud põlema. Sellest rääkisid nii uudiseid ja ilmselt räägiti sellest hiljem paljudes kohtades mujalgi.

Mäletan, et üks onu käis hiljem platsi peal, ees tõsine nägu. Võõras, tegeles asjaajamisega. Pärisin kelleltki, kes ta on, ja sain teada, et onu oli eradetektiiv ja talle maksti, et ta kurjategijast jälje üles võtaks, aga nii kaugele ta ei jõudnudki. Nii paljus oli selgus, et süüdatud oli katuse alt mitmest kohast ja oli keegi, kellele see kirik ei meeldinud.

Kui üks ehituse ülevaatajatest põlengule kohale jõudis, puhkes ta lahinal nutma. Aga pastor (Jüri Jürgenson) lohutas: “Ära nuta, küll me saame sellest löögist üle.”

Ja isegi kui katus maha põles, ja ehituse lõppjärk veelgi kaugemasse tulevikku edasi lükati, siis nagu aeg näitas, sellest löögist saadigi üle. Oli neid, kes juhtunust kuuldes asjast puudutatud said, ja annetada otsustasid. Mõni alles siis mõistis, et tegu oli usuprojektiga, kus tuleb asjaga kaasa tulla.

Nüüd kui ise olen pastor ja vastutan usukogukonna eest, kajab see lugu kuidagi tugevamalt kui tollal. See lugu inspireerib. 

Juba ainuüksi see, et seda kirikut ehitasid lihtsad inimesed, olemasolevate vahenditega, ja nad ei jätnud enne kui nad asjaga valmis said. Samuti näitab see lugu, et kui Jumal on asjade taga, siis asjad õnnestuvad - isegi kui on toimetame vaimulikus reaalsuses, kus kurjal on oma voli.
Nüüd, veerand sajandit hiljem - olgu meil ikka julgust võtta ette asju, mis esialgu küll ilmatu suured, aga hiljem sellised, mis Jumalale au toovad. Saadan teile tervitusi, salemlased, siit Sundomis külast, sel korral misjonikoguduse pastorina.

ONE THING you want to get done

Lately I have been thinking of an old bible story. Its a story how Abraham was looking for a place to bury his wife. I believe it´s true and accurate, but I let you decide it for yourself. Thats not my main point. For me, its an inspiring event. Why?

I relate to Abraham.

I have also wife I love.

Land I am living on, is also foreign. And it does make a difference, if its yours or not! That I have experienced many times as I have been living in Finland.

"Then Abraham rose from beside his dead wife and spoke to the Hittites. He said, “I am a foreigner and stranger among you. Sell me some property for a burial site here so I can bury my dead.”

And latest thing Im relating with Abraham is that - he has A PROJECT he needs to finish. 

If you follow the story till the end, you see that his negotiations took time and effort. He didnt get immediately things done. Maybe it was even unpleasant for him to work on it?

What is one body you want to get buried this month? 

Some are fortunate, they are organised and focused till the end, naturally. They do not need this post. But for those who might relate to me, here are two motivations I have found:

1. Once your project gets done, it will impact other people (and probably a lot). I.e. in my case - if I get my shower-room done, then all women of our house will have shorter lines behind the door. Shorter lines equal shorter arguments. Shorter arguments equal more peace etc.

2. As you keep pressing on, you will learn new things every day. Yesterday as I was focusing my precious half an hour on a boat, I found that I need an anti rust metal (zink). Didnt know of such thing before! Probably there will be quite a few more things I need to learn before I get Santa Greta back into water again.

Old and new zink anode for my boat. 

Ventilator has to be at least 120cm from the shower - electrician taught me one day

This is our team, when the snow was still around

---------------------------------------------------------------------------------

Abrahams picture was taken from onefaithonepeopleministries.com

Soome memuaarid #34

Täna hommikul kui ärkasin, siis majas oli vaid kolm tüdrukut. See on päris lebo. Õhtul saab olema raskem, siis tuleb vist neli sõbrannat juurde ja naiste osakaal minu vastu saab olema 10:1-le. Aga mis seal ikka... Eks meil igaühel ole oma rist, mida kanda.

Tegime Wilmaga hommikuks teed. Talle meeldib piparmündi ja meega.

Samas, kui abikaasat (ja superema) kodus ei ole, on lihtsam ka. Saab nagu asju omas tempos ja järjekorras teha. Mulle meeldib selline mängulisem lähenemine. Panen mitu asja korraga tööle ja siis enesetunde järge keskendun kõige meeldivamatele. Ega ma vist selle bloginigi muul viisil poleks jõudnud.

Ilse joonistab. Raamatud sain Poola trükikojast.

Hommikuks tegime pannkooke. Need lähevad õige libedalt alla. Ainus miinus see, et ventilaatori peab täiega huugama panema ja aknad lahti tegema, muidu on terve maja rasvast suitsuaroomi täis. Olen täheldanud, et see on eelkõige minu pannkookide juures nii. Võib-olla on asi retseptis, peab üle vaatama.

Hommikurutiinide hulka kuulub ka igasugu jõuluvalgustuste töölepanek. Meie vanim, nüüd juba teismeline, Wilma ütleb samas, et ei ole mõtet nii paljusid tööle panna - kulutame liiga palju elektrit, aga selle koha pealt saadan ta pikalt. Pimedal ajal ei tohi valgusega koonerdada. 

Siin Soome keskjoonel tõuseb päike 9:49 ja maandub 5 tundi hiljem 14:58. Tallinnas paistab päike poolteist tundi kauem.

Lastel, nagu minulgi, on tõmme tehnika poole, aga õnneks olen saanud igavuse tulles paar ideed ette sööta. Praegu nad meisterdavad söögilaua taga nende väikeste jubinatega. Mirtel on omas elemendis.

Mirtel on hingelaadilt kunstik ja ikka päris osav. Ainult sõrmeküüsi oleks aeg lõigata...

  

Our new baby... Milou Enni

Ok guys. Sorry for the last post that might have been misleading.

I did it purposefully, yes. BUT I DINT LIE. I didn't!

Facts first:
1. Yes, I'm in love.
2. Yes, we were expecting a new baby into our family.
3. And yes, it is surprise not just for us, but also for others.

But no, its not a new babygirl as many of you thought. Or babyboy - as some of you dared to wish out loud. Haha.

I think having a dog marks a new season in our life, or as good friend and a mother of four, Rebeka commented:

Never say never, but having a dog marks a different path you are taking, right?

We made that decision exactly year ago, actually. Noomi, our second had a tough season. Adapting into Finnish culture and finding swedish speaking friends wasnt easiest. All girls felt that they lost something as we moved from Estonia up north, and in a way they were right. Many friends were left "behind". And as we heard that Noomis old rabbit died, it just added an extra weight on her little shoulders.

This was a time i decided to lead my family by making a decison to have a dog (i had been against it for many years). I thought that this way we will always have an extra friend at home.

Maybe its too early to say if it was a bad, good or great decision, but here we are! Milou Enni is at our home! (Noomi had a right to choose a name for her)

She is a beagle - English hunting dog. Rather common in the area where we are living (lot of elk hunters here!). That breed is known for unique nose that can smell a target miles away. And they don't grow that big, have lot of energy and tend to be intelligent (read: not too difficult to train).

Well, we will see!

Last three nights I haven't slept much. She wakes up couple of times during a nighttime and wants to cuddle and bite. But yes, I'm still in love.

Here are some pictures.

Our youngest, Ilse, holding our first gift for Milou. 

First photo of her (cred. Greta)

I'm telling you, she is smart!

Thats me and a dog!

Our fourth, Mirtel, can pat her for hours! They both need it.

Milou Enni (7,5w) and average sized chicken egg.

Mälestuskivid ja tänupõhjused

Kui mul Eestis (Ülenurmel) oli Vapramägi ja Vooremägi, kus sain aeg-ajalt looduses käia, iseendas selginemist otsida ning Jumalaga suhelda, siis siin Soomes on mul selliseks rajaks kohaliku spordihoone terviserada.

Käin sellisel rajal vähemalt korra nädalas (kui stressi rohkem, siis tihedamini). Tihti võtan kaasa lisaks piiblile ka päeviku ning kui tahan, et asi oleks pisut põnevam, siis mõtlen endale mõne loomingulise ülesande.

Siin pildil on üks sellistest - miniatuursete mälestuskivide korjamine.

Olin lugenud Joosua raamatut ja seda, kuidas Iiraseli rahvas läks kuival jalal läbi Jordani jõe. Et see ime neilt meelest ei läheks, pidid kaheteistkümne suguvõsa esindajad võtma õlgadele kivikamakad, et tulevased põlved (lapsed) teaksid küsida, milleks need? Miks te neid kive korjasite?



Küsisin siis iseendagi käest, mille eest olen mina tänulik? Mis on minu möödunud Soome-aasta kivid? Ja nüüd kui ma järgi mõtlen, siis ka blogipostituste tegemine on ju üks mälestuskivide korjamine. Jäädvustame asju, mida unustada ei taha.

Ei taha unustada näiteks seda vaatepilti.



Iseenesest täiesti argine ja oma korduvuses isegi nüri vaatepilt, aga minule meenutab see seda, et mul on olnud oma peres oluline roll. Kasvõi logistikuna. Olen saanud neid aidata ühest punktist teise. Siin pildil olen Citymarketi parklas, pereparklas.

Ma arvan, et see on mulle oluline seda enam, kuna olen välismaalane ning tunnen tihti, et mul ei ole erilist rolli/panust siinses ühiskonnas (sellisel viisil nagu see oli mul Eestis) - aga see pilt meenutab, et mul on see on mul olemas mu omas perekonnas. Mul on tähtis seda meeles pidada.



Ja siin on üks logistiku rõõmudest. Meie esimene ujumine. Avastasime endile kohaliku järve (Ülenurmes oli selleks Külitse). Mina muidugi olin ses mõttes puss, et olin pigem sokkides - aga ikka on ju tore vaadata, kuidas selline sulistamine lastele korda läheb?

Teise suure asjana tooksin välja selle, et oleme leidnud kohalikke sõpru. See on valdkond, mida oleme pidanud tooma korduvalt Jumala ette ja see ei ole asi, mis oleks juhtunud üleöö. Olen rõõmus, et kõigil lastel on keegi, keda nad saavad nimetada sõbraks, aga ka seda, et minugi ümber on uusi inimesi. Olen tänulik, et ma pole jäänud üksi ja kui mul on olnud raske, siis olen pigem saanud inimestega lähedasemaks.

Siin on näiteks Kenneth. Ta elab minust 400 meetri kaugusel ja me käisime üht väga ägedat, mitmekülgse loodusega disc-golfi rada avastamas. Kennethil oli kettaid palju. Aga kuna olime mõlemad parajalt roostes, sellest ka see õngitsemise pilt.

Milliseid kive korjad sina?