Eile oli esimene koolipäev.
Rõõm? Muidugi. Emotsioone, palju.
Iga detail oli oluline.
Raske isegi meenutada, mis täpselt oli, sest juba on uus päev peal ja palju mida uuesti seedida.
Wilmal oli omatehtud soeng. Ta hoidis õpetajate ja vanematelt õpilastelt käest kinni. Vähemalt viiel korral vahetas kaaslast. "Nii see hakkabki olema," kommenteerisin Gretale. "Äkki see ongi tema roll koolis, olla selliseks vaheisikuks, kogu aeg kohaneda? See oleks küll raske."
Greta ainult naeratas. Tema põdes palju vähem kui mina. Võttis vabalt. Tal on lihtne muidugi, tulnud väikesest turvalisest Soome koolist, 7-pealisest klassist. Aga mina alustasin Kivilinnas 40ses grupis ja ma siiamaani soovin, et mu koolitee oleks olnud vähem kivisem. Käisin pikalt Härmas ja korra ka Kunstigümnaasiumis.
Ma arvan, et ma tean üsna hästi, kuidas Eesti koolid lõhnavad. Arvan, et tean kõikvõimalikke traumasid, mida laps võib koolis läbi elada. Ja ma arvan, et mul on tegelikult väga palju edasi anda, sest ma tean, mis tunne see on, kui sul jäävad asjad koju. Kui sa ei tea, mis toimub. Ja kui sul on jälle õppimata! Kui sa tahad, aga ei taha ka, et vanemad tuleks lapsevanemate koosolekule.
Ma arvan, et ma oskan üsna hästi lohutada ja näha ridade taha, aga ma teen omaltpoolt kõik, et Wilma ei peaks seda kogema. Tubliolemine ja esimese hooga äretegemine on see koht, kus ma ise nõrk olin.
Kindlasti ma pingutan üle. Eile näiteks pahandasin pikalt Gretaga. Me ei jõudnud kõiki kooliasju valmis teha ja olin vist segaduses. Ma tahan ju Wilmale parimat, aga mis sa teed kui oled sedasorti pliiats, mis igasse koolipinalisse ei mahu?
Hommikul ma muidugi vabandasin ja ütlesin, et ma ei tea, miks ma nii nõmedalt käitusin. Greta lohutas ja ütles, et tema teab. "Sa oled jälle seitsmeaastane poiss, kes kooli läheb."
"Kuueaastane," parandasin teda ja jooksin õue Wilmale järgi, kes bussile jalutas.
No comments:
Post a Comment