Kurjad kurvad koerad

Mõnikord on nii, et inimeste pandud sildid ei räägi kogu lugu. Võtkem näiteks "Kurja Koera" silt, mis ideaalis peaks kõik kurjategijad ära peletama, postiljonid tähelepanelikuks tegema ja ligi laskma vaid soovitud külalised.

Aga mis siis kui need kurjad koerad on ka kurvad koerad?

Käisime nimelt Ülenurme seltskonnaga puudustkannatavatel peredel, või õigemini kodudes külas. Viisime toidupakke lootuses inimesi üllatada.

Pikad valla äärealad sai läbi kammitud, ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et pea igas kodus või naabruskonnas on suur ja lahtine koer.

Üks jooksis üle aasa ja ajas meie mikrobussi rehve taga. "See on puhas hunt," kommenteeris julge mees Hendrik. Kuid temagi hääles oli mingi alalhoitud ettevaatlikkus, mida muidu seal ei olnud.

Üldiselt oligi nii, et kui kuskil oli koer väljas, siis saatsime Hendriku etteotsa. Nii öelda kahurilihaks. Talle paistis see meeldivat, sest üldjuhul tuli ta terve ja võidukana välja.

Kuni sattusime õunapuuaeda.

Igal pool valendasid külmunud õunaubinad üle aia ja sealt ta tuli! Suur must ja kihvadega elukas. Alguses tegi enda ümber niisama paar ringi, siis muutus sihikindlaks ja hakkas kerge sörgiga meile lähenema. Sel korral olime kolme mehepojana tegemas maaluuret ja uurimas, kas tegemist on aadressiga, mida otsime.

Aga juhtus nii, et tegime sosistades uued plaanid ja kolm kindlat kannapööret.

Loom kaitses oma territooriumi ja tuli aina järgi. Mina olin kõige tagumine ja tajusin, et loom on üsna lähedal. Nüüd näksab!!!

Mul oli käes küpsis, mida olin ajaviiteks närimas, aga jätsin sellegi tegevuse pooleli. Tean, et koerad haistavad mitte ainult lõhnu, vaid ka mingisuguseid nähtamatuid hirmuhormoone. Liikuge-liikuge, mehed! Muidu näksab!

Kas visata koerale küpsis? Teises suunas ja nii, et kui ta selle suhu ampsab, tunneb head maitset ning mõtleme, et oleme head inimesed? Ei. Ei. See oleks hulljulgus. Ma ei oska visata aegluubis ja seega oleks iga äkilisemgi liigutus äärmiselt provotseeriv. Ikkagi koera territoorium, ja see pole igapäevane nähtus, näha võõraid ja aktiivseid jopesid.

Õnneks aiapiir saabus ennem kui koer kintsust kinni haaras ja jalutasime läbi padriku tagasi bussi. Teised ootasid seal ees. Kuulasid soojas mõnusasti raadiot ja tundsid huvi, mis meil juhtus. Nii mõnigi võis mõelda: "Miks on Silver nii vaikne ja näost valge?"

Rääkisime kurjast koerast ja oma rahustuseks selgus meile hiljem, et tegemist oli niikuinii vale majaga, ja selle koeraga poleks meil vaja pistmist teha.

Rännak jätkus ja täitsa teekonna lõpus jõudsime kodudesse, kus olid pimedad koduperenaised. Sellised meeldivad jutukad inimesed, kelle kodud olid puhtad ja kes teadsid iga ruutmeetrit detailideni. Kummalgi oli suur must juhtkoer.

Aga mis mind hämmastas oli see, et kui needki koerad kihutasid esikusse, et teha oma esimesed hüpped, oli neil midagi hambus. Midagi sellist, mida õuekoerte puhul alati silma ei jää.

Ühel oli nukk ja teisel riidenarts. Need sõbrakesed ei ootanud mitte ainult toitu, vaid mängukaaslast! Neil endal polnud tegelikult vahet kui suured ja hirmuäratavad nad ise olid. Nende huvi polnud ka mitte kahurilihas, vaid selles, et neilgi oleks keegi kaaslane.

Selles suhtes on inimesed ja koerad sarnased. Ja mitte ainult kurjad, vaid ka kurvaks võib jääda see uksteagune elu.