Igamehe punnvõrrist

Olen rahul, et viimasel aastal olen õppinud rohkem ka iseenda eest hoolitsema. Mulle muidu ei meeldi hobitada või jõuga endale aega võtta (kui, siis vaid ratsionaalsetel põhjustel), aga vähemasti on minulgi tekkinud mingisugune pilt sellest, milline võiks olla maailm minu ümber.

Võtkem näiteks punnvõrrid. Ega ma neist midagi eriti ei tea, aga ükskord kui üks Rapla Saardipoistest facebooki kuulutuse üles pani, olen hakanud mõtlema - mis siis, kui minulgi oleks oma Riga 13. Abimootoriga võrisev jalgratas, millega saaksin Tõrvandi metsatukkade vahel lasta.

See oleks minu jaoks teraapia, aeg-ajalt 20-30 minutit lihtsalt õhtul ringi lasta. Käia ka näiteks Konsumi ees ja tuua pakk piima ning muud asjalikku. See isegi sobiks mu loodetud imidžiga (mitte et see väga tähtis oleks).

Aga sõidurõõmule lisaks saab sellega olema ka palju parandamisrõõmu, on mind õpetatud. Seda küll, aga mis siis, kui mulle hakkaks ka meeldima garaažis istumine? Oleksin kerge õlinäpp ja leian veel mõne taibukama sõbra kellega tehnikat nokitsema hakata. Teatud mõttes täitsa tuus.

Aga kuidas sa seda saad, kui see maksab vähemalt 160 eurot (postituse kirjutamise hetkeks juba 200)? Pead kõvasti säästma. Või siis äkki suure sünnipäevapeo korraldama? Näiteks kohalikus kultuurimajas, seegi oleks lahe - ma ju tavaliselt ei tähista... ja isegi kui saan lihtsalt 29, mis siis kui rahvas ka väga tahab mulle seda võrri osta? See oleks hellalt armas.

Tundub, et isegi kui mul ei oleks punnvõrri, mida hooldada, olen vähemasti õppinud oma unistusi hooldama. Ja usun, et igal mehel on olemas mingisugune "punnvõrr".

Mõni tahab kangesti mängida korvi, teine käia kalal. Kolmas tahab arvutimängudega tuhandeid eurosid teenida. Ja lõpuks ei olegi oluline, kas need asjad tehtud saavad, ja kui staatust-vääriv on tulemus. Sest kui kasvõi asjadele mõtlemine paneb sind hästi tundma, võibki see olla teinekord See, mida tegelikult vajad.